Väheke tutvustavat materjali: chopper, bobber, cafe racer ...jne teemadel.

Ajalugu:

Chopperi nimi sai alguse Ameerika ühendriikidest. Peale II Maailmasõda kui sõjas osalenud sõdurid (teenistuses olnud kaitseväelased) pöördudes tagasi koju, hakkasid eemaldama juppe mis tundusid liiga suured, rasked, koledad ning mis polnud hädavajalikud mootorratta juures. Need olid sellised asjad nagu : porilauad, suunatuled ja isegi esipidurid. Suur vedrutusega sadul eemaldatati samuti ning asendati võimalikult madala istmega mis toetus mootorratta raamile. Need masinad tehti kergemaks, et parandada jõudlust dirt-track ja mud racing võistlustel. Originaalsed esimesed suured jalakohad asendati väiksemate vastu. Samuti standartsed suured esiratas, tuli ja bensiinipaak asendati märksa väiksemate vastu. Paljud chopperid olid värvitud eelistatavalt mattmustaks või läikivaks metallikuks “metal flake” värvid. Samuti oli tavaline palju kroomi, kas siis aftermarket jupid või hiljem kroomida lastud tehase juppe. Vastavalt omaniku maitsele ja rahakotile, “chop shops”(custom töökojad) valmistasid kõrgeid lenkse “handle bars”. Hiljem kujundati ettepoole venitatud kitsas ning nurga all olevad (raked) esihargid. Custom töökojad (shops) valmistasid samuti ka ümberehitatud väljalaske süsteeme ja “after market” (mitte tehase) kitte . Seadus nõudis säilitada kaasreisija vertikaalset seljatuge, mida kutsuti “sissy bariks” see oli väga populaarne , tihti oli see kõrgem kui juhi pea. Kuna vähenes kaal ja madalamad isteasendid parandasid juhtimisvõimet ja jõudlust, oli põhiline põhjus ehitada sellist chopperit, et näidata ja provotseerida teisi sõites masinaga mis olid ümber ehitatud ja peaaegu lagedad võrreldes tehase konditsioonis Mootorratastega (sel ajal Harley Davidson)

Traditsionaalsed Chopperid:

Ameerika Ühendriikides olnud sõdurid, kes pöördusid tagasi II maailmasõjast otsisid põnevust, paljud veteranid olid treenitud töötama autodega ja mootorratastega ning nüüd olles tagasi kodudes , otsisid põnevust nende sõjas õpitud mehaaniku oskustele. Mootorrattad ja hot rodid olid ideaalseks hobiks neile. Mootorratturid ostsid sõjast ülejäänud siklid, eemaldasid ebavajalikud osad: tuuleklaas, tööriistataskud..jne, et vähendada kaalu. Tagumine porilaud lõigati lühemaks “bobbed” niipalju , et mahuks ära veel teine reisija ja ei pritsiks vett ega muda üles. Eemaldati ka peegleid , või asendati need väiksemate vastu (sarnaseid nagu kasutavad hambaarstid enda tööl ).
Sellist tüüpi ümberehitamisest kujunes välja nimi “Bobber”. Kuuekümnendatel mootorratturid avastasid, et pikem esihark muutis tsikli juhitavust suurematel kiirustel stabiilsemaks. Esihargi kaldenurk “rake” ja pikkus modifitseeriti vastavalt omaniku maitsele. Girder ja springer esihargid olid kõige populaarsemad pikkade esiharkide seas, ehkki nad muutsid mootorratta raskemini juhitavaks madalamatel kiirustel. Sellest hoolimata, mõnel chopperil oli ekstreemselt pikk esihark; nagu üks mootorrattus ütles, “ sa ei saa pöörata väga hästi, aga see näeb cool välja, seda tehes” Ehitades traditsionaalset chopperit modifitseerimata tehase rattast mis on kasutatud (tollal tavaliselt jäik Harley Davidson) kõik ebavajalik eemaldati “chopped off”, mootor ja käigukast eemaldati , raami lõiguti ja keevitati vastavalt vajadusele tavaliselt madalamaks ja kergemaks. Lisati performance juppe modifitseerimaks ja suurendamaks kiirusi.

Cafe Racer:

Mõiste sai alguse 60'te Inglismaal vastaskultuuri Rockersitest. Viimased olid siis noored ja mässumeelsed Rock'n Rolli austajad, kes soovisid kiiret, iseloomulikku ja silmapaistvat mootorratast kohvikute vahet sõitmiseks. Kohvikud olid uute kiirteede äärde rajatud. Mõte oli siis selles, et sõitja pidi randmest väänama 100 mph (või 160 kmh, kuidas kellele), rahvakeeli "the ton", teatud rada edasi-tagasi enne kui jukeboxis mõni valitud lugu läbi sai. Kutsuti seda record-racing'uks. Eriti meeldis neil Rockersitel rockabilly't kuulata. Klassikaline näide oli siis Ace Cafe'st põhja ringile Kirde Londonis Hanger Lane'i peale ja tagasi. Paned loo käima ja enne lõppu tagai oled, siis vuntsitud säga sust saigi. Arvestades fakti, et tollal üpris populaarse artist Eddie Cochrani osad lood oli napilt alla 2 minuti pika, siis pidid nad selle 3 miilise vahemaa väga suurtel kiirustel läbima.
Natukene ka mootorratastest, eesmärk oli siiski saavutada võimalikult hästi liikuv ratas. Tollal oli parim lahendus Triton. Nortoni kere ja Triumph Bonneville mootoriga ristsugutis. Kes nii rikkad polnud monteerisid Triumphi mootori BSA raamile. Põhimõtteliselt kopeeriti tolle aja GP rattaid. Kitsas paak ja tagumine iste oli väikese küüruga. Lenksud oli lühemad, et suurtel kiirustel stabiilsem oleks ning tuule eest saaks kuskile pugeda, clip-on'id olid ka moes. Muidugi suurte kiiruste tõttu kadus kogu ergonoomilisus ning jalarauad viidi taha poole. Rattad nägid madalad ja vihased välja, hea juhitavuse ning minekuga.

Tänapäeval on muidugi asjad teisiti. Imiteeritakse vanu kombeid kuid kes siis ikka viitsib niiväga neid vanu rattaid üles kaevata. Enam pole kiirus oluline, on tekkinud väike omamoodi sub-kultuur, mis põhineb stiilil. Võtad mõne uuema tooriku ja annad endast parima, et ehitada üks kena ajamasin.

Ehk oskab keegi ka rotika piirid paika panna

vanamadu kirjutas:

Ehk oskab keegi ka rotika piirid paika panna

Tsiteerides juttu aadressilt http://www.hot.ee/ratbike :

"Mis on rat bike?

Rat bike on mootorratas, millega lihtsalt sõidetakse - ilma hirmuta, et ratas viimati määrdub, kriimustub või kasutamise läbi kuidagi oma välimuses kaotab, teda hoitakse madalaimal hinnatasemel, kasutades käepärast olevaid detaile, mis oma töö kõigele vaatamata ära teevad. Reeglina on rat bike kaetud musta mattvärviga, üks tark vanasõna aga ütleb seepeale kohe, et riie ei riku meest. Rotika tõutunnuste hulka ei kuulu kroomdetailid ega, oo sada õudust, plastikust kroomiimmitatsiooniga Live To Ride (TM) junnid. Mõned rattad muutuvad rotikateks iseenesest, kui terve suhtumisega omanikud nendega aastaid sõitnud on, teised ehitataksegi sellisteks omaniku kõrgesti arenenud stiilitunde ajel.
NB! Paradoks! Tavaliselt ei vasta rat bike kõigile liigitunnustele, see omakorda kipub olema üks tema iseloomulikemaid jooni."

Ajaloost ei tea halligi. Kui keegi teine teab, siis täiendab!

Huvitavat lugemist Cafe Racer' itest http://caferacersociety.blogspot.com/2007_08_01_archive.html
Päris põhjalik leht.