Teen viimaks ka teema enda masinast, Eestist hangitud materjalist, Eestis ülesehitatud ja Eestis numbrid külge saanud Rodist.

Asi sai alguse 7 aastat tagasi, kui õnnestus ära tuua selline metsaleid, maasse vajunud ja võssakasvanud. Siin juba võsa eemaldatud:

Samal sügisel sattusin pakkumise peale, kus oli taolise asja raamist ja esisillast traktor tehtud. Ostsin muidugi ära ja sellega seoses oli otsustatud et tuleb ikka pikaaegne unistus teoks teha, rod ehitada. Järgnevad kaks aastat ehitasin veel eelmist suuremat projekti, '63 Merc'i. Samaaegselt otsisin kõikjalt rodiprojektile sobivaid juppe. Ega neid originaale eriti juurde ei leidnudki, pigem midagi sarnast, et millest oleks ümber teha, sobitada.
Kuskil kümnendivahetuse paiku alustasin aktiivset tööd. Juhtusin järgneval suvel veel töötu ka olema, nii et aega oli kõvasti käes, elasin palju garaazis ja asi edenes. Seepärast on ka kasutatud mõnel pool odavaid lahendusi, romulatükke jms. Sest raha ja aeg kipuvad olema pöördvõrdelised nähtused.

Lõikasin kabiinilt läbimäda välja, 'riputasin' ilma alumise osata jäänud kabiini õigele kõrgusele ning sisuliselt täitsin uue põrandaraami ja kabiini vahelise osa uuesti plekiga.

Kõige raskemini hangitavad kereosad olid poritiivad ja uksed. Need tuli ise teha.




Uksed on nullist tehtud, esiporitiivad on gaz69 omadest ümber lõigatud.
Minu idee oli masin registreerida nö. avalduse alusel. Nagu vast olete kuulnud, kuidas keegi kirjutab oma varesejalgadega teksti kuidas vanaema juurest sai/ostis Minski või IZi, kinnitab et see pole varastatud või midagi, ja saab arvele. Mõtlesin et masin on masin, mis seal ikka et erinevalt nendest pretsedentidest mu omal 4 ratast all on. Seega võtsin suuna et tulemus võimalikult palju originaali meenutaks. Küll pärast regamist jõuab edasi vaadata. Mootoriks sai seepärast flathead, ajastutruu küll, aga 4-potine. Kasutasin mis saadaval oli, minu visioon ei olnud pensionipõlveni juppe taga ajada. Originaalsust ega musta numbrit taga ei ajanud, olen ARKis varemgi uunikumivanuses tehnikaga käinud ja kõik teavad et kümnete aastate jooksul võib igasuguseid remonte masinatel ette tulla, kus ka mitteoriginaalsed tükid külge satuvad.
Kesksuveks olid asjad juba niikaugel, et kannatas mõnesajameetriseid tiire sõita. Mõni ehk mäletab ka ABCSi:

Mainin et olen halb pildistaja, seepärast on ka fotod kaootilised, harvad ja kehva kvaliteediga. Edasi nagu polegi eriti pilte.
Seejärel sai ninaplekid ja poritiivad ehitatud, armatuurlaud + tuled külge. See tähendas igasuguse peenikese pudi kinnitamiseks kronsteinide tegemist jms, mis on üsna aeganõudev protsess. Lisaks kõige värvimine. Käisin siis avalduse alusel registreerimas. Lühidalt, angaaris saadeti kuhu vaja, aga mitte kontorisse rohelist paberit saama. Küsiti veel, et kas külmkapile panen ka rattad alla ja lähen sellega nende juurde. Ametlikuks registreerimisest keeldumise põhjuseks: Mittetuvastatav sõiduk. Mille alusel ma väidan et see on Ford 30ndate aastate algusest? Tõestagu ma, misasi see on. Viited piltidele internetis jms. ei huvitanud.
Seepeale kontakteerusin vanatehnika-inimestega, tehnilise poole spetsialistiga, et kas nemad võiks selle kohta hea sõna kosta, öelda et tegemist on küll masinaga, olgugi et originaalsusprotsent madal. Aga ei, peaga vastu seina sealgi. Juba paari foto pealt öeldi ära, et see ei saa Ford olla, kaugelt on näha. Sest Fordil on näiteks esi ja tagaratas ühesuurune! tõepoolest, minu masinal ei olnud. Ratas on küll kergesti vahetatav, aga suhtumine oli arusaadav ja ei old mingit isu nendega edasi tegeleda. Võtsin aja maha, tegelesin hoopis teiste masinatega. Igapäevaautod hakkasid kätte ära koolema, kui vahepeal kaks aastat Rodi-maratonil olin.
Peas süvenes mõte, et järelikult tuleb registreerida omavalmistatuna. Mis ennekõike tähendas turvanõuete ja tulede viimist tänapäevasele tasemele. Maakeeli, kujutlege 90.date alguse masinaid, kõik mis oli siis, on nõutud ka praegu iseehitatud masinal. Näiteks udutuli, turvavööd, deformeeruv teleskoobiga roolisammas, klaasile vee pritsimine jne. Kommenteerin neid nõuded kunagi eraldi.
Kutsusin Rodi vaatama ühe ARKist sõltumatu eksperdi, samas kelle sõna ARK kuulab. Selliseid mehi on Eestis 10, ARKi lehel nimed ja kontaktid väljas. Temaga oli hea suhelda, vihjas et asi ei ole lootusetu ja aitas mõelda kuidas masin viia nõuetele vastavasse seisu. Sellega seoses küll haardkoor-vintage stiil kannatas, aga ma eelistan iga kell sõitvat ja tänavalegaalset masinat huippuheale muuseumieksponaadile.
Omavalmistatul on näiteks mootorivalik vaba, pane millisesse keresse milline mootor tahes. Seda võimalust ei saanud kasutamata jätta, ning läkski värskeltvalminud ja praktiliselt mittesõitnud masina ümberehitamiseks. Ennekõike siis tehnika ja tagasillavahetus (Mopari 360cid+TF727) ning turvanõuete täitmine. Sellega sisustasin viimase pooleteistaasta vaba aja. Kui oleksin teadnud, et läheb sedasi registreerimiseks, oleksin kohe algul nii mõndagi teistmoodi teinud, säästnud end hilisemast ümbertegemisest.
Möödunud Augustis tegi ekspert sellele umbes 2h kestnud ülevaatuse, kus pildistas üles ka paljud olulised sõlmed. Eelnevalt olin kirjutanud talle, millistest osadest ehitasin ja põhjendasin komponentide valikut. Sellest kirjutas ta kokku 6 lk raportit ARKi jaoks. Peale paarinädalast menetlemist kutsus ARKipoolne kontaktisik angaari ülevaatusele, kus vanad olid sama nõutud kui eelmisel korral. Hakkasid juba hoogu minema, aga kui sain eksperdi raporti ja nende bosside poolt antud aktsepti nina alla, siis neil oli millele toetuda. Sama lõuapoolik lasi nüüdseks juba V8ga 'külmkapile' raaminumbri peale ja asjad sujusid.

V8-proovisõit. Tulede, porikate ja muude pisiasjade poolest ebakomplektne, aga muidu suht valmis.
(Esimese ja viimase, st. ilusate piltide eest tänu Beritile.)